Eestlaste töövaev kukub täna koos Miriga alla

Rein Kolk kinnitab, et Tõraveres on kogu aeg töötanud tõsised tegijad, kes said üsna kosmoseuuringute programmi alguses selgeks, et poolikul tööl pole mõtet.

«1960.-70. aastatel oli nii ida- kui ka läänepoolkeral palju valmisehitatud kosmoseaparatuuri, mis saadeti orbiidile, kuid mõõtmistulemusi ei saadud või ei osatud töödelda, sest ei teatud, mida riistade näidud tähendavad,» selgitab Kolk kunagisi probleeme.

«Tõravere oli edukas, sealsed teadlased kavandasid kosmilisi eksperimente, ehitasid aparatuuri, katsetasid ja kalibreerisid seda, analüüsisid mõõtmistulemusi ja tegid järeldusi, sellepärast meid arvestati,» kõlab Kolgi hääles tagantjärelegi uhke rahulolu.

Tõraveres valmistatud seadmetest on kosmoselaevadele paigaldatud mitmeid.

Esimene (1969) kandis nime Sjablik (metsvint). Sellele järgnesid Roos, Tulp, Mikron ja Faza.

Rein Kolk ütleb, et ligikaudu 100 kilo kaaluva seadme paigaldasid 1986. aastal küll teised, kuid tal endalgi tuli turnida Miri moodulil Kvant 1, et kontrollida, kas Faza valgustundlikkus on säilinud. Moodulisse Rein Kolgil asja ei olnud.

Baikonurile jõudis Kolk esimest korda 1977. aasta suvel Saljut 6 katsetuste ajaks.

Vene kavalusega on kosmodroom saanud nime 1000 km kaugusel asuva linna järgi ja sinna lendamise ajal tundus Kolgile Araali mere kohal, et nüüd on ta küll vale lennuki peale sattunud. Kohale jõudes ei saanud ta enne rahu, kui oli oma asukoha kindlaks teinud.

Tavaliselt inimene muidugi küsib, kuhu ta on sattunud, aga Rein Kolgi selleks ajaks ligi kümneaastane kogemus kosmoselaevade ehitajatega oli õpetanud: otse küsides võid saada vastu nina, asjalikku vastust mitte kunagi.

Õppinud mees leiab alati väljapääsu. Rein Kolgile piisas päikesest ja sekundiosutiga käekellast, mille järgi ta keskpäeval meridiaani määras. Hiljem raudteejaamas piletihindu küsides sai ta oma määrangule kinnituse.

«Ameeriklased uurisid ligi 15 aastat, miks räägiti kosmoseaparaatide lennutamisest Baikonurilt, kui linn on kaardil olemas, aga aparaadi lennutrajektoori järgi otsustades ei saa ta kuidagi sealt startinud olla,» teab Kolk kavaluse mõttetust.

Ligikaudu 100 x 100 km suurune kosmodroom asub stepis kentsaka nimega Kasahhi küla Türa-Tam läheduses Sõr-Darja kaldal. Kosmodroomi teenindav linnake kandis vähemalt siis nime Leninsk.

Kolgil tuli kosmodroomil käia peaaegu tüdimuseni, vahel kuu ja kahegi kaupa. Umbes veerandi Eesti suurusel alal paikneval kosmodroomil oli mitu stardiplatsi. Kolgil õnnestus käia neist kahel.

Esialgu õppis ta tundma teist stardiplatsi, mida kosmo-droomi kõnepruugis kutsuti dvoika’ks. Just sellelt platsilt oli õhku tõusnud ka Juri Gagarin.

Dvoika asus Leninskist 20-30 kilomeetri kaugusel,» meenutab Kolk. «1980. aastate alguses lõhkes aga stardis üks Sojuz ning kosmonaudid paisati päästekapslis mitme kilomeetri kaugusele. Mehed jäid ellu, kuid stardiplats hävis.»

Miri stardiplats asus Leninskist teises suunas, umbes 60 kilomeetri kaugusel ja seal täheldas Kolk sootuks teistsugust atmosfääri, kui oli olnud dvoika’l.

«Dvoika oli enam-vähem korras, aga Miri stardiplatsil vedeles nii sees- kui ka väljaspool aeda igasuguseid kosmoselaevade tükke. Tõenäoliselt oli neid katsetatud. Montaazhihallis olid terastrepid keskelt haljaks tallatud, aga nende servades oli oma sentimeetripaksune tolmukiht,» iseloomustab Kolk Miri lennutamise eelset aega.

Seoses Miri allatoomisega on räägitud, et seal võib olla tundmatuid mikroobe ja seeni, mis Maale sattudes võivad põhjustada jubedusi.

Rein Kolk erilisi õudusi ei karda. Ta ütleb, et kosmosemikroobid on meteoriitidega miljoneid aastaid Maale lennanud ja atmosfääris ära põlenud.

Ta möönab siiski, et Maalt jaama sattunud mikroobid võivad olla kosmoses muteerunud ja see võib ka midagi tähendada: «Eriti suurt puhtust kosmosejaamade katsetustsehhides ju ei olnud, kuigi valge kombinesoon tuli alati selga ja müts pähe panna.»

Hoopis tõsisemaks probleemiks peab Kolk üle saja tonni kaaluva kobaka allatoomise täpsust.

Orbitaaljaam koosneb sektsioonidest, millest osa on Kolgi töökabineti suurused (umbes 14-15 m²) silindrid, osa suuremad. Peale selle on jaama küljes päikesepatareid, antennid ja muud seadmed, mida enne allakukkumist ära koristada ei saa.

«Kui sellisele suurele keerulise konfiguratsiooniga jaamale antakse suunamuutus ja ta alla kukutatakse, on täpsust raske planeerida. Vea ulatuseks on arvestatud 350 kilomeetrit, aga see võib olla ka tuhandeid kilomeetreid,» hindab Kolk.

Niisama võimalik kui see, et Mir maandub Vaiksesse ookeani arvestuslikku piirkonda, on Kolgi meelest ka see, et Miri tükid jõuavad Austraaliasse.

Osa jaamast pudeneb maandamise käigus tükkideks ja põleb atmosfääris ära, aga Kolgi sõnul pole sugugi välistatud, et Miri tükid võivad jõuda ka Euroopasse.

Üksnes EMEXil pole Miri langusest mingit lõikust loota, sest Eestisse ei saa orbitaaljaama tükid kuidagi jõuda.

Rein Kolk haarab töölaua kõrvalt Miri lennutrajektooriga kaardi, puhub sellelt tolmu ja näitab, et kuidas iganes see langev lend ka ei kulgeks, Varssavi joonelt pöördub jaama trajektoor lõunasse.

Salastatud maailm Oma kosmodroomiseikluste taustaks on Rein Kolgil pajatada lugusid, mis ilmestavad salastatuse ulatust Nõukogude Liidus ja Lääne sõjaväeluurajate võimeid.

1960. aastatel (ja hiljemgi veel) korraldati N. Liidus konverentse, kus ei lubatud teha mingeid märkmeid, et need jumala pärast valede inimeste kätte ei satuks.

Ühel sellisel konverentsil kohtus Tõravere teadlane Valdur Tiit kosmosekeskuse tegelasega, kellest talle jäid meelde üksnes ees- ja isanimi ning sisetelefoni number.

Isegi linn, kus mees töötas, oli kojujõudmiseks ununenud. Aga Tiidul oli parajasti saanud valmis seade, mida ta lootis Tõravere hüvanguks sokutada mehitatud kosmoselaeva. Egas muud, pakiti seade kotti, kott kaenlasse ja mees teele.

Õnneks mäletas Tiit veel seda, et vajalik firma asub mingis puu nimega linnas, mis pole Dubna ega Jelovitshi Moskvast umbes 20 kilomeetri kaugusel, ja sinna tuleb sõita rongiga.

Uurinud Moskva raudteejaamades pisut sõiduplaane, hakkas Rein Kolgile meeldima Podlipki. Ostis pileti ja sõitis kohale.

Hakkas linnas otsima rahvapärase nimetusega asutust. Sõjalise tähtsusega salastatud tehastel oli N. Liidus kolm nime: rahvapärane, ametlik ja sõjaväeline (number).

Pärnadealuse linna kodanikud osutusid tõrksaks, vaid ühelt sai Kolk vastuse, et mees ise töötab seal raamatupidajana, aga asukohta ei ütle.

Seepeale läks Kolk mingis pargis asuvasse paviljoni nimega Rjumotshnaja, kus müüdi üksnes valget viina.

Võttis temagi oma topsikese ja mõtles, mis saab edasi. Korraga kuulis, kuidas kõrvallauas ütles üks mees teisele, et nüüd on aeg minema hakata, muidu pannakse pääsla kinni. Kolk muidugi meeste sabas Rjumotshnajast minema.

Pääslast helistas ta Tiidu antud sisetelefoni numbril - ning kontakt mehitatud kosmoselaevu ehitava teadusliku tootmiskoondisega Energia oligi loodud.

Rein Kolk

• Sündinud 19. juulil 1943 Võrumaal.

• Hariduselt füüsik, lõpetas Tartu Ülikooli 1972.

• Töötanud insenerina Füüsika ja Astronoomia Instituudis (1972-1973), õpetajana Väike-Maarja keskkoolis (1973-1977), vaneminsenerina Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudis (1977-1981), teadurina samas (1982-1990), kommertsdirektorina laserifirmas VEMO-Pioneer (1990-1995) ja tegevdirektorina ASis Elto (1995-1998).

• Alates 1998. aastast on Rein Kolk OÜ Tartu Keskkonnauuringud direktor.

Asta Niinemets