Siit leiad asju, mis on hiljuti koostaja kätte jõudnud
2024. a presidendi poolt annetatud autasud isikutele, kes on kunagi ka SKB-s töötanud.
Karin Punning-valgetähe V klassi teenetemärk
Toomas Sõmer-valgetähe V klassi teenetemärk
Jakob Kübarsepp-Eesti vabariigi teaduspreemia (elutööpreemia)
Leo Palmiste eluloo SKB-aega kajastav lõik.
Sidesõlmes ootasin ikka pikisilmi korterit, mida ikka alati „järgmiseks aastaks” lubati. Kui olin kolm ja pool aastat oodanud, katkes kannatus. Kuna üks kolleeg läks meilt tööle Teaduste Akadeemia Konstrueerimisbüroosse, siis hakkas see koht ka mind huvitama. Töö oleks meelepärasem ja ei pea enam iga päev ringi sõitma.
Töö Teaduste Akadeemia Spetsiaalses Konstrueerimisbüroos
Ja 1972. aasta jaanuaris läksin ka sinna. Sain juhtiva konstruktori ametikoha. Palk 160 rubla. Ka preemiat lubati. See oli umbes 350 töötajaga ettevõte, Eesti Teaduste Akadeemia allasutus.
Osakonnas, kuhu ma sattusin, tegeldi teleskoopide konstrueerimisega. Ka meie Tõravere tähetorni kuppel ja monteering olid selles osakonnas konstrueeritud. Teleskoobi peegel valati Leningradis. Ka kosmoseuurimise temaatikaga tegeldi. Ülemused ja suurem osa töötajaid olid eestikeelsed.
Teaduste Akadeemia Spetsiaalsesse Konstrueerimisbüroosse (SKB) jäingi tööle 20 aastaks. Muudeti küll mitmel korral ametinimetust aga see ei muutnud mu tööd ega palka. Pean seda perioodi oma elu kõige huvitavamaks. Konstruktorite kollektiiv, kellega koos töötasin, olid kõik kõrgharidusega. Tegelesin esimesed 15 aastat Eesti teadlastele vajalike katseseadmete konstrueerimisega, mida nad vajasid oma uurimistöödes. Küll astronoomidele, geoloogidele ja bioloogidele. Iga seade ja tellimus oli ainulaadne. Konstrueerimisbüroo oli jagatud osakondadeks, igal oma temaatika. Meie osakond tegeles niisuguste seadmete tegemisega, mida oli raske paigutada kindla temaatikaga osakonda. Nii saigi meie osakonnast nn üldosakond. Tööajast kinnipidamist eriti ei jälgitud, konstruktori peas võib hea mõte tulla ka bussis sõites, ei pea seda tingimata töölaua taga mõtlema. Sain teha ja katsetada ka mind ennast huvitavaid skeeme ja lahendusi. Elektroonikakomponentide valik oli suur ja nende üle täpset arvet ei peetud.
Aga ühel ajal kuulutas USA tollane president Roland Reagan välja, et kaitseks N Liidu poolt tuleva ohu eest tuleb ehitada kosmosekilp. Rahvakeeles sai selle nimeks „tähesödade programm”. Kosmoses peaksid siis valvama automaatsed seadmed, mis N Liidu poolt tuleva tuumaraketi tuvastavad ja hävitavad.
See pani ka N Liidu valitsejad tegutsema. Kõik konstrueerimisbürood ja uurimisinstituudid üle N Liidu, millede töösuund kas või ligilähedaselt võimaldab tegelda vastava kosmosetehnika väljatöötamisega, said uued käsud. Vanad lepingud lõpetati päeva pealt, pooleliolevad tööd ja joonised pandi kappi. Nii saime ka meie vastava tellimuse. Et tegijate seltskond oleks suurem, liideti 2 osakonda. Preemiat hakkasime saama nüüd kindlalt 40 %. Ennem oli see kuni 20 % . Ka mina sattusin sinna seltskonda. Tuli teha kosmoses baseeruv laser, mis töötab automaatrežiimil ja oleks võimeline tuvastama kõik maapealt startivad raketid tagant väljapaisatava tulejoa spektri järgi. Kui see spekter ei klapi N Liidu rakettides kasutatavate kütustega, siis tuleb anda käsk teistele ja võimsamatele seadmetele, mis selle alla tulistavad. Töö läks käima, mehed sõitsid Tallinna ja Moskva vahet asju kooskõlastamas. Ka mul tuli mitmeid kordi käia mitmes Moskva instituudis. Tavaliselt sõideti kahekesi, et oleks kellegagi rongis juttu ajada.
Ühes Moskva instituudis, kus me ajasime kohalikega ka üldist juttu ja meile pakuti teed ning küpsiseid , küsis üks naiskonstruktor meilt, et olete Eestist, mis rahad teil käibel on. Siis oli veel sügav nõukogude aeg ja Eesti teistsugusest rahast ei saanud olla juttugi. Seal oli siis küllaltki haritud inimestel arusaam, nagu oleks Eesti ikka natuke välismaa.
Mitmeaastase uurimise ja puurimise resultaadina valmiski esimene niisugune laser. Tegemist oli eksimeerlaseriga, see oli ergutajaks värvaine-laserile, mis siis juba kiirgas välja meile vajaliku lainepikkusega (värviga) valgust. Õigem oleks öelda lidar. Laser on ainult kiirgav seade. Meie lidar kiirgas välja rohelise valguse impulsse ja võttis ka peegeldunud signaali vastu ning analüüsis seda, kas on see N Liidu või USA raketi tulelont. Minu tehtud olid sellel riistapuul toitemuundurid. Kosmosejaama seadmed toitusid sel ajal akudest nimipingega 24V. Pidin selle pinge tõstma kuni 25 kV-ni. Terve seade kaalus umbes 250 kg ja oli ratastega transpordikärul.
Käisime seda ka suure seltskonnaga katsetamas N Liidu esimesel kosmodroomil Kapustin Jaris. Sealt polügoonilt lasti välja ka esimesed N Liidu kosmoseraketid. See asub 86 km Volgogradist lõunasse Astrahani poole stepis. Rahvast oli Tallinnast, Tartust ja Moskvast. Tallinnas vormistati meile kõigile „dopuskid”. Sain 2 kategooria dopuski ( esimene kategooria on veel vingem). Kohapeal andsime veel allkirjad, et liiga ei lobiseks.
Kapustin Jar on kinnine sõjaväe raketivägede katsetuste polügoon. Kauguse number jäi nii täpselt meelde sellepärast, et sealsel raudteejaamal puudub nimi, et vaenlane teada ei saaks! Raudteejaam on aga ikka tõeliselt olemas, nimeks – „Raudteeharu 86.-l kilomeetril”. Sealt keerab nimelt tõesti raudtee haru kinnisesse sõjaväeossa ( jaam ise selle nimega asub aga väljaspool aeda). Nii pidin ka niisuguse nime oma komandeeringu aruandesse kirjutama. Moskvast tulnud autodel vahetati enne kinnisesse linna sisenemist numbrimärgid. Oli ju selle tähekombinatsiooni järgi näha kust auto pärit. Muidu linnas keegi saab aru, et mingid katsetused on tulemas, Moskva rahvas ka kohal.
Oma „ izdelije” , nagu N Liidus nimetati kõike salajasi sõjalisi leiutisi, paigutasime meile reserveeritud „ploštšadkale” ehk katseväljakule ja jäime ootama ilusaid ilmu. Kui Moskva mehed meid Volgogradist esimesel korral kohale tõid, ei teadnud me veel linna nime, kuhu saabusime. Lugesime seda teisel hommikul ühe asutuse sildilt. Läksime komandeeringusse, aga ei teadnud kuhu! Niisugune oli salastatus. Meid endid majutati aga hotelli. Katsetusteks sobis ainult pilvitu õhtu, enne päikese loojangut. Kuna kõik päevad olid siis juhtumisi pilvised, siis ootasime oma katsetust umbes kuu aega. Käisime iga päev kinos. Muud lusti ei olnud. Ka alkoholi ei olnud, linnas oli keeluseadus. Poes müüdi ohvitseride perekondadele talongide eest liha. Meie sõime hotelli sööklas. Naljaviluks kõndisin linna mööda peatänavat läbi ja lugesin sammud ära. Linn oli ruudukujuline, umbes 1km x 1km. Peatänava ääres seisab mälestusmärgina Saksa raketi V-2 järgi tehtud Vene rakett, nüüd juba nimega P-2. Peale II MS hakati kohe N Liidus rakette ehitama ja katsetama, eeskujuks trofee raketid ja abiks selle temaatikaga tegelnud Saksa sõjavangid. Selleks see traataiaga piiratud linn ehitatigi.
Lõpuks saabuski kauaoodatud päev. Seadsime oma masinavärgi üles, igaüks sai kindla ülesande. Mind pandi sihturiks. Katsetus nägi välja järgmiselt. Toimus valjuhääldite kaudu numbrite tagurpidi lugemine ja siis „Start”. Hetk hiljem tõusis silmapiiri tagant rakett, tulesaba järel. See laskis ühes oma trajektoori punktis välja gaasipilve, mis pidi imiteerima N Liidu raketi tulelonti. See oli silmaga nähtav. Minu ülesanne oli rohelise laserkiirega sellele pilvele pihta saada. Tunne oli nagu õhukaiteväelasel, kes lennukit alla laseb.Ka tegi laser sarnast paukuvat häält, nimelt 10 pauku sekundis. Moskva mehed tegelesid peegeldunud signaali püüdmisega. Katset korrati veel umbes 5 korda, igal korral lasti uus rakett üles. Rakett lendas nimelt 150 km kõrgusele (kosmos). Kuna meie tulistasime teda oma kiirega külje pealt, siis arvutati pilvekese kauguseks meist 170 km. Ka peegeldunud signaal suudeti vastu võtta ja analüüsida. Sellega tegeles üks teaduste doktor Moskvast. Sellega olid katsetused läbi. Järgnevatel päevadel panime kolu kokku ja koju.
Selle lidari väljatöötamisele kulus meil SKB-s 5 aastat. Kui olime valmistanud ja Moskvale üle andnud 2 tellitud lidari eksemplari, selgus, et neid polegi vaja. Nimelt olid N Liit ja USA vahepeal kokku leppinud, et kosmost ei relvastata ja tähesõjad lõppesid. Selle projekti peale oli N Liit kulutanud kokku astronoomilise summa raha, mis lõppes suure ja sotsialistliku riigi lagunemisega. On pakutud versiooni, et USA lasi spetsiaalselt jutu lahti, et hakkab kosmost relvastama, et N Liit oma tehnilised ja majanduslikud ressursid ära raiskaks. Nafta hind oli madal ja N Liidu sissetulek nafta ekspordist palju väiksem kui praegu. Tekkisid nn Brežnevi pakid, kohv kadus ära ja üldse kõiki produkte tuli hakata hankima tutvuste kaudu. Eesti taasiseseisvus, see juhtus 20.augustil 1991.a. Ja ühel heal päeval lagunes ka suur ja sotsialistlik N Liit.
SKB eksisteeris kokku umbes 30 aastat. Selle aja jooksul kasvas üles terve Eesti teadlaste põlvkond, kes katsetasid oma teaduslikke ideid meil valmistatud seadmetega ja kaitsesid oma kandidaadi ja doktori väitekirju.
Eesti teadlastel avanesid nüüd paremad võimalused kaasaegsete mõõteseadmete ostuks välismaalt. Kohapeal ei olnud enam otstarbekas neid teha ja siis kadus ka vajadus meie SKB järele.
Aga ei ole halba ilma heata. Meie laseriosakond läks küll laiali. Osa meie konstruktoritest tegid oma firma, mis tegi sellest militaarlidarist tsiviilvariandi. Seda saab nüüd nimelt kasutada lennukilt nafta ja muu reostuse avastamisel. Selle seadmega on võimalik kõrgelt õhust tuvastada, kust on naftalaik pärit, kas Tjumeni, Bakuu või Pärsia lahe toodang. Igal naftal on oma spekter, nagu sõrmejälg kriminalistikas. Kui kahtusaluse laeva kütusepaagist saab ka proovi, on süüdlane käes. Põigelda pole enam kuhugi. Lugesin, et seda tehnoloogiat proovitakse kasutada ka narkootikumide kiiranalüüsiks. Ikka jälle ametis need samad meie mehed.
See oli nüüd Leo Palmiste enda kirjutatud eluloo SKB-aegne lõik, aga siia võiks lisada veel mõned rahva hulgas liikunud tema lood. Näiteks selle, kui kõle tuul seal kosmodroomil puhus, nii et meie Moskvapoolne kuraator Irina Viktorovna oli sunnitud oma äia marssal Moskalenko marssaliürbi Leole loovutama. Ja-jah sellesama, kunagi Hrustsovi ihukaitsjaks olnud ja Beria vahistanud, hilisema marssali varrukateta mantli. Või kui väga Irina Viktorovna Vana Tallinna armastas. Nii et Eesti teaduste akadeemias akadeemia presidendi Karl Rebasega kohtudes jõi ta pudeli Vana Tallinna ära samal ajal, kui ülejäänud viis või kuus osalist said kamba peale poole pudeli konjakiga hakkama.
Aga siin ei saa rääkimata jätta ka ühte eestlaste enesetunnet sügavalt puudutavast seigast. Teatavasti meeldib meile ikka meenutada, kuidas me iseseisvuse laulva revolutsiooniga taastasime. Tegelikult ütles Irina Viktorovna juba tükk aega enne seda, kui me julgesime loota sini-must-valge lipu lehvimist Pika Hermanni tornis näha, et Balti riigid lahkuvad Nõukogude liidust. Arvestades seda, et ta võis vabalt autoga kremlisse sõita, võis arvata, et tema informatsioon oli üsna tõene ja Reagan ning Gorbatšov olid vastava kokkuleppe juba teinud.
Kuna siin kosmoseteema on palju läbi käinud, siis ka eestlaste osast kosmose uurimisel. Nii endiste SKB töötajate ja eriti Tõravere teadlaste kulmud võiksid üsna kõrgele tõusta lugedes järjekordset vihjet, et Eesti kui kosmoseriigi algus on seotud Estcubiga. Kuid juba sügaval nõukogude ajal lendasid kosmoses eestlaste loodud aparaadid. Kui me seda tunnistada ei taha, siis ei peaks tunnistama ka kõiki eestlaste võidetud olümpiamedaleid mis on saadud Nõukogude liidu koosseisus. Tõendeid eestlaste osast võib lugeda artiklitest “Tõraveres valmistatud instrumendid kosmoses”, ja samuti “Eestlaste osa kosmose hõlvamisel on olnud suurem kui arvata osatakse”.
Aleksander Kammoneni arhiivist saadud pildid
Vello Taimre arhiivist leitud pilte
Veisseriku juubel 1985
Vainola juubel 1990
Raki 50
PVK31
Peiker 50
Külalised 1985
Karini sünna 1989
Edur 50
3. osak. portreed
3. osak.20 aastat
3. osak. veebruar1986
Kohtumine sõjaveteranidega
3. osakond 20 aastane
Heinrich Sutt 50, !984
Sergei 1985
Eesti Teaduste Akadeemia kõrgeim autasu, Eesti TA medal antakse üksikisikutele suurte teenete eest Eesti teaduse arendamisel või selle arendamisele kaasaaitamisel. Selle medali on saanud järgmised SKB töötajad:
Henno Aherma– SKB esimene direktor ja ülesehitaja-1989 aastal
Kalju Vainola-SKB teine direktor-1988 aastal
Väino Paasik-SKB peainsener-1984 aastal
Jaan Ambos-SKB lukkseppade brigadir-1983 aastal
Toe Klementi-SKB laseriosakonna juhataja-1983
ja nende signatuurid
Arvo Kõvamehe arhiivist saadud fotod
Veel Uno Kalevi käest saadud pilte
Mõnesugust materjali SKB kohta leiab Rahvusarhiivist Tallinna Tehnikaülikooli arenduskeskuse EAK alt http://ais.ra.ee/index.php?tyyp=2&module=202&op=21&leidandmed=ERA.R-2359
Mõned pildid tootmisosakonna juhataja Reinhold Trummari arhiivist
Eesti päevalehes 25. septembril 2020 ilmunud Taavi Minniku artikkel
Selles artiklis on ilmselt viidatud SKB-s eelmise sajandi seitsmekümnendate aastate algupoole välja töötatud analüütilisele gaasikromatograafile AGK-5, mida asjaosalised pärast Tšeboksarõs käimist ja selle tegelikust kasutusotstarbest aimu saamist ka mürgimasinaks kutsuma hakkasid.
Kui on huvi, siis täpsemalt saab AGK-5-st lugeda Teatajast nr 10(70) 11.nov 1974 ja selle automaatdosaatorist Teatajast nr 2(74) 23.veebr.1975.
Toomas Sõmera arhiivist 18.08.2020
Vaata pilte ka Risto Tanneri artikli lõpus “Teadusele raha juurde!” https://kultuur.err.ee/965467
Veel suvalisi pilte
Jüri Puusaagi kohta pärast tema SKB-st lahkumist vaata pikemalt ETV-s 2.11.2019 olnud saatest “Matusepäevikud”
Veel Uno arhiivist.
Vaata pilte Sirbist nr 29(3751) 26. juulist 2019. Risto Tanneri artiklist: Teadusele raha juurde.
https://sirp.ee › Artiklid › Teadus
Veel pilte Uno arhiivist
Mõnesuguseid pilte esimese osakonna arhiivist.
Ametiühingu komitee väljasõiduistung Tõraveresse. Uno Kalevi arhiivist.
Video SKB kunagiste töötajate külaskäigust Leo Palmiste juurde Eesti Telefoni keskusesse septembris 2000.a https://youtu.be/yRd3Thgz6zw
Teaduslike aparaatide konstrueerimise osakonna arhiivist (jaanuar 1980)
Veel esimese osakonna arhiivist
Ühe tüüpilise konstruktori töötasu muutus pärast TPI lõpetamist ja tööleasumist SKB-s kolmanda kategooria konstruktorina kuupalgaga 95.- rubla.
1.01.1989. kehtima hakanud palgamäärad esimesse organisatsioonide gruppi (eriti keeruline toodang) kuuluva TA SKB jaoks: direktor 370-400, asedirektor 350-380, projekti peakonstruktor 300-350, osakonna juhataja 280-330, juhtiv insener (konstruktor, tehnoloog, projekteerija, elektroonik, programmist) 220-260, esimese kategooria insener 200-240, teise kategooria insener 180-220, kolmanda kategooria insener 160-200, insener 130-180, esimese kategooria tehnik 130-160, teise kategooria tehnik 120-140,tehnik 110-130.
Pilte rahvamalevlaste sambo treeningult.
Need on Uno Kalevi arhiivist
Pärast Tšernobõli tuumajaama plahvatust valmistatud radioaktiivse kiirguse mõõtja
Urve Kuusiku arhiivist leitud pildid
Ikka Ivar Papi arhiivist
Näitena üks suvaline SKB-le antud 103-st NSVLiidu autoritunnistusest
Üks SKB toodangule antud diplomitest.
